Vaimse tervise päev pühendub depressioonile

Vaimse tervise päev pühendub depressioonile

Meelis Sütt, psühhoterapeut

Ülemaailmne Vaimse Tervise Föderatsioon hakkas tähistama ülemaailmset vaimse tervise päeva 1992. aastal. Sellest ajast alates keskendutakse igal aastal 10. oktoobril mõnele vaimset tervist puudutavale teemale enam kui 90 riigis korraldatavate ürituste ja programmidega. Käesoleval aastal on päeva teemaks depressioon, millest on aastate jooksul kujunenud tähtsuselt teine töövõimetuse põhjus. Allpool räägib depressioonist lähemalt psühhoterapeut Meelis Sütt.

Depressioon e kliiniline masendus on tänapäeval kahjuks ja õnneks tuntud mõiste. Kahjuks tuntud, sest depressiooni kui meeleseisundit esineb Eesti inimeste hulgas kahetsusväärselt paljudel. Õnneks tuntud, sest depressioonist teatakse juba küllaltki palju, et eristada seda pikemaajalisest pahatujust.

Depressiooni puhul räägitakse bioloogilistest, sotsiaalsetest ja psühholoogilistest mõjuritest. Vähem räägitakse depressioonist ehk masendusest kui hingelisest kriisist, mille juured võivad ulatuda reaktsioonist igapäeva elu ebaõnnestumistele kuni varase lapsepõlves kogetud ja siiani haiget tegevate hingehaavadeni, mis võivad olla kujunenud iseloomu ja isiksuse osaks.

 

Kuidas depressiooni ära tunda?

 

Depressioonis inimeste meeleolu on alanenud, nad tunnevad end jõuetuna ka lihtsamate tegevuste suhtes ning ei suuda leida rõõmu varem rahuldust pakkunud tegevustest. Pidevalt on tusane tuju, ärritutakse kergesti, igas asjas leitakse eelkõige midagi halvustamisväärset. Sõprade seltskond, kellega tavaliselt on hea meelt lahutada, tundub pigem tüütu ja pealesunnitud, igasuguse trenni tegemine paistab mõttetu. Puudub soov kodust ja võib-olla isegi teki alt ninagi välja pista. Rääkimata vähesest jaksust ja vastumeelsusest töö ning argielu toimetustega sekeldada. Iseloomulik on üldine jõuetuse ja talumatu hingelise raskuse tunne. „Auku langemine“ ja „mustas augus olemine“ on metafoorid, mida depressioonis inimesed oma meeleseisundi kirjeldamiseks sageli kasutavad.

Igapäevaelus on depressioonis inimestel raske keskenduda, enesehinnang ja –usaldus on langenud. Masendunu võib ehmatusega märgata, et tavalised ja lihtsad tööülesanded, mille täitmine on varasemalt toimunud automaatselt, vajavad pingutust ja spetsiaalset tähelepanu. Isegi siis ei tule need hästi välja. Seda nii mehhaaniliste töövõtete kui suhtlemisolukordade puhul. Teiste süütuid naljatamisi võetakse isiklikult ning kahtlustatakse, et pilgatakse ennast. Mõtted on hajevil, mälu häirunud. Ebameeldivaid kohmakuse ja saamatuse kogemusi koguneb tööl ja eraelus nõnda palju, et tekib ärevus ning hirm, et mis minuga lahti on?! Väheneb või kaob huvi varasemate meelistegevuste suhtes ning isegi nendele mõtlemine võib meeleolu pigem kibedaks muuta, kui et lootust anda.

Masenduses inimesed tunnevad end väheväärtuslike ja süüdlaslikena. Mõttes võib see kõlada umbes nii: „Teistel läheb hästi, neil tuleb kõik kergelt kätte. Mina pean pingutama, vaeva nägema ja ikka saavutan vähe või kaotan selle piskugi, mis kogemata mu ellu on tulnud. Mul läheb elus halvasti, küllap olen selles ise süüdi, sest olen kindlasti kuskil mingi vea teinud ja ebaõnn on selle eest karistuseks.“ Või: „Minus on midagi valesti ja ma ei väärigi paremat.“

Uni, söögiisu ja suguiha on märgatavalt muutunud. Depressioonis inimesel võib olla raskusi uinumisega, samuti võib ärgata ta mitu tundi tavapärasemast varem ja „kedrata“ töömõtteid või muid korduvaid murelikke ning ärevaid mõtteid. Võib tekkida ka „surmauni“, see tähendab, et tuntakse suurt väsimust, nii et tahaks kogu aeg ainult magada. Söögiisu võib dramaatiliselt kasvada või väheneda. Söömise või selle piiramisega rahuldatakse peale toitainete omastamise reguleerimise ka mitmeid psüühilisi ajendeid. Seksuaaliha võib mõnedel depressioonis inimestel olematuks alaneda. Teistel jällegi varasemast intensiivsemaks ja sagedasemaks muutuda.

Depressiooni puhul võib inimestel esineda ennasthävitavaid ja suitsidaalseid mõtteid ja/või katseid. Enesehävitus võib ilmneda hoolimatuses oma tervise suhtes või soovis ennast näiteks surmuks juua. Ka pideval ülesöömisel võib olla taustaks meeldiva enesehävitamise soov, mis ilmneb enese kõiksuses lahustamise ihana. Isutus võib tunduda loomulikuna – tuntakse, et ei väärigi head ega kosutust. Mõnikord nauditakse enesevigastamisi.

Otsitakse juhuslikke seksuaalsuhteid, milles eelistatakse kaitsmata vahekorda. Provotseeritakse riide ja enda hülgamist lähedaste, sõprade ning töökaaslaste poolt. Riskitakse meeleheitlikult mängurluses, liikluses või ekstreemsetes hobides. Ollakse altid õnnetusjuhtumitele. Lähisuhte partneriteks valitakse vägivaldne või muidu üleolev ning alandav inimene. Suitsidaalsetest mõtetest ja katsetest teen juttu allpool.

 

Masenduse ja kaotuse seostest suhetes

 

Kuigi depressioon, mida meditsiinis liigitatakse kergeks, mõõdukaks ja raskeks, on ühine nimetus eelkirjeldatud tundeseisunditele, kogevad inimesed depressiooni siiski väga individuaalselt. Võib öelda, et iga inimese subjektiivselt kogetav depressioon on kordumatu. Tõsi, depressiooni all kannatajatel on ühine see, et enamasti on depressioon seotud kaotusetunde ja enese vastu suunatud vägivaldsusega, mille teadvustamata põhjused võivad ulatuda varasesse lapsepõlve.

Masenduse kogemise teevad isikupäraseks asjaolud, mis inimese elu jooksul on mõjutanud tema suutlikust kogetud kaotusi enese siseilma ja tundeelu osaks lõimida. Depressiivsed isiksuse jooned ulatuvad tavaliselt lapsepõlve esimestesse eluaastatesse.

Kui imiku ema või keegi teine esmane hooldaja pidevalt pole märganud imiku vajadusi ja kimbatusi, siis ei arene lapsena terviklikku minatunnet. Terviklik minatunne, mis lihtsustatult öeldes ühendab inimese psüühilisi ja füüsilisi vajadusi ning võimeid, aitab muuhulgas adekvaatselt toime tulla pettumuse, kaotuse, viha, häbi, süütunnete ja teiste raskete tunnetega. Jorma Myllärniemi kirjeldab oma raamatus „Depressioon“ üht eksperimenti, kus imikute emadel paluti mitte reageerida, kui imik otsib nende pilku. Hetkeks sattusid beebid vastastikususe puudumisest segadusse, kuid ennast kogununa püüdsid nad uuesti leida emaga silmsidet. Kui ka seekord ei õnnestunud leida emaga kontakti, siis mõnekümne sekundi pärast võis näha, kuidas lapse väljakujunenud mina lagunes, motoorika muutus kontrollimatuks ja nad hakkasid valulikult ning abitult nutma.

Myllärniemi peab tõenäoliseks, et liiga sageli kordudes õpetab see kogemus lapsele järgmist: ära muuda end rahuldustpakkuvat vastastikust suhet otsides haavatavaks! Ära otsi mõistvat pilku, ära oota, et keegi mõistaks sind, kui sul on raske! Sellisena tajutakse ennast ja enda võimalusi ka täiskasvanueas, eriti eluraskustesse sattumisel. Pigem võidakse abi- või vastastikuse läheduse vajadused pöörata endas ümber teiste aitamiseks, mis toob küll rõõmu, kuid jätab siiski enda tõelise mina üksildasse sisepagulusse varjule.

Kui hooldaja märkab lapse tundeid ja vajadusi ning aitab lapsel neid mõistvuse ja sobiva rahuldamise kaudu omaks võtta, siis areneb välja terviklik minatunne. Täiskasvanueas kogetavad kaotuse ja ilmajäämise kriisid elavdavad varase lapseea psüühilisi traumasid. Seetõttu võivad depressioonis inimesed tunda seletamatut ärevust ja ängi, pisarad võivad voolata, aga nutjal puudub selge arusaam selle põhjustest – kõneoskuse eelse perioodi rasketele elamustele pole siiani õnnestunud leida psühholoogilist vormi, mida sõnadega kirjeldada. Või psüühilised kaitsed blokeerivad ebameeldivaid mälestusi.

 

Kaotus ja pettumus

 

Meie areng isiksusena kasvamisel kulgeb läbi kriiside ja võib öelda, et iga saavutusega midagi ka kaotatakse. Kaotuste ja pettumustega toimetulekul täiskasvanueas on määrav lapsepõlves kogetud heakskiit, initsiatiivi tunnustamine, mittehakkamasaamise mõistmine, kurbuse- ja vihatunnete aktsepteerimine vanemate või teiste hooldajate poolt. Töö ja majandusliku heaolu kaotamine on objektiivne sündmus, mida saab väljendada numbrites, aga iga inimese jaoks on nendel ilmajäämistel isiklik, rohkem või vähem traagiline tähendus. Ka nooruse, tervise, au ja kodumaa kaotamisel võib olla masendust soodustav tähendus.

Järgnevat näidet võib võtta nii otse, kui tõlgendada metafoorina. Kui laps võõrutatakse rinnast ja ta hakkab lusikaga sööma, siis enamasti kaasneb sellega suur rõõm ise tegutsemisest. Rääkimata maitseelamustest ja täiskõhu tundest tulenevast rahuldusest. Samas jäädakse ka ilma millestki olulisest – rinnast söömisega kaasnevast meeldivast kehalisest kontaktist emaga, sellest mõnusast silmast-silma teineteise vaatlemisest, mis loob kummalegi illusiooni võrratust üheks olemisest. Nii-öelda ise hakkama saamisel see „paradiis“ teatud mõttes kaotatakse. Sõltuvalt sellest, kuivõrd suudab ema ja omal moel ka isa märgata, mõista ja hoida lapse kaotusvalu, kimbatust ja kurbust, suudab laps võtta oma valdusesse need rasked tunded ning seeläbi nendega hakkama saada. Nii saab laps lõimida kaotuse oma hingeelu paratamatuks, aga loomulikuks osaks ning püüelda edasi uute rahuldusviiside leidmisele.

Sügavas depressioonis inimeste võime leinata on alanenud ja seetõttu järjepidevalt rünnatakse ja üritatakse tühistada sisimas vajalikku ja igatsusväärset sidet kaotatuga. Siin saab välja tuua kurbuse ja depressiooni erinevuse. Kaotatu enese osaks integreerinud inimesed saavad kurvalt igatseda „vanade heade aegade“ järele, neid heldimusega meenutada.

Melanhoolse masenduse puhul on inimestel veendumus, et kõik hea on ära olnud, kui üldse midagi head on olnud ja midagi uut head ega mäletamisväärset pole nende elus tulemas.

Raskete tunnete talumatus

Kui lapseeas abitust, hirmu, häbi, viha ja meeleheite tundeid täiskasvanute poolt järjepidevalt ei märgata või püütakse neid eitada, siis tekib lapsel sellise emotsionaalse „omandi“ suhtes võõristus. Ebameeldivaid tundeid nähakse seetõttu arusaamatute ja ebamugavatena ka nooruki- ja täiskasvanueas. Neid tundeid on raske käsitleda osana endast ja seetõttu üritatakse nendest vabaneda teistele projitseerimise, eitamise, vastupidiseks pööramise või muude psühholoogiliste kaitsete kaudu. Mõistvas ja kannatlikus suhtes saab tasapisi hakata omaks võtma seni võõraks või keelatuks peetud raskeid tundeid. Sellise arengu puhul ei pea hakkama end ära tapma, ega ka näiteks sümboolses mõttes ennast „tööga tapma“ või muul viisil end hävitama, et talumatutest tunnetest vabaneda.

Mõnikord püütakse jõuetuse ja tühjuse tundest tulenevat hingevalu tuimestada narkootikumide tarvitamise, ülemääraste alkoholi koguste manustamise või liigse söömisega. Kui lapsepõlves on kogetud hooletusse jätmist ja elementaarsete vajaduste mitte märkamist, võivad kergemadki pettumused valmistada inimesele talumatut frustratsiooni nii lapse- kui täiskasvanueas. Kedagi pole olnud piisavalt kohal, et „august“ välja aidata. Ettevaatlikult võib viidata tülikatest tunnetest vabanemise soovi seosele enesetapuga. Kergemas vormis surmatakse mingid tunded või vajadused eneses. Raskemal juhul võetaksegi endalt elu. Mingil juhul ei tule sellest mõttearendusest järeldada, et vanemad oleksid süüdi järeltulijate meeleoluhäiretes või enesetappudes. Igal lapsevanemal on oma arengulugu ja – põhjused. Psühhoteraapias võib märgata, et depressiivse inimese vanemad on teinud lapse heaks kõik, mida nad on suutnud ja osanud, aga ilmselt nad on olnud oma probleemidega nii kimpus, et pole olnud rohkemaks võimelised. Seda enam, et lapsed ei võta vanematelt kõike üks-ühele üle, vaid loovad endale vanematest ja kogemustest isikupärased representatsioonid, millel võib olla mõnikord vähe pistmist reaalsete inimeste ja olukordadega, kuid mille abil nad endid elus ja suhetes juhivad. Laps pole ju võimeline ja ei peagi analüüsima vanemaid sügavuti. Kuid sageli siiski mingil viisil nad tajuvad vastuolulisust vanemates.

 

Häbi, süütunne ja depressioon

 

Kuigi depressioonis inimesed võivad kogeda põletavat ja halvavat häbi, pole masendus häbiasi. Depressioon ei ole nõrkuse tunnus. Pigem märk haavatavusest. Masendunud inimeste hingedes on teravad puuduse ja rahuldamata vajaduste kibedad ning alandavad tunded, mida ei suudeta taluda ning seetõttu vihatakse end. Häbi on põletav tunne, et midagi minus ei ole teistele vastuvõetav, või et midagi endas ei suudeta teha teistele vastuvõetavaks. Häbi on enamasti seotud enesega tervikuna, süütunne seostub mõne teo või sooviga. Depressiivsel inimesel on neid tundeid raske eristada ja seetõttu võivad nad vajada nende käsitlemisel abi. Häbi, kadedus ja süütunne on ka osa enese vastu suunatud vägivaldsusest, millega rünnatakse oma rahuldamata vajadusi. Kindlasti on tuttavad väljendid, et „ ma ei ela seda häbi üle“ või „tahaks häbi pärast maa alla vajuda“, millega väljendatakse soovi end talumatu häbi tõttu ära kaotada. Enesetapu katsete puhul on need mõtted väga valusalt konkreetsed. Halvustatakse ja häbistatakse end suutmatuse pärast olla kellegi jaoks oluline või isegi lähedusvajaduse tundmise tõttu. Selline rünnak enese vastu on vägagi mõistetav – varasem kogemus on depressiivset inimest õpetanud, et kui on valus, siis abi pole loota ja valutekitaja tuleb hukka mõista. Depressiivsed isikud võivad seetõttu tunda end tugevas isolatsioonis. Nad tunnevad, et nad on üksinda „mustas augus“ ja teised on nende probleemide suhtes kasutud. Kui on vähegi vaimset jõudu, siis vahel utsitatakse end ise: „Pea püsti! Ära tee väljagi! Unusta ära ja mine eluga edasi!“ Julgustus ja innustamine on meile kõigile vajalikud, kuid sama vajalik on leida tähelepanu, mõistmist ja hoidmist ka oma rahuldamata vajaduste, igatsuse ning ilmajäämise tunnetele. Sügavas masenduses inimesed tunnevad, et nad ei suuda millestki rõõmu tunda, midagi head nende elus pole olnud, ega pole midagi lootagi. Pikemaajalise emotsionaalse isolatsiooni tõttu võivad leida aset ka enesetapud, mida nähakse kergendusena lõputule piinale. Õudsele tühjuse ja kannatusetunnetele viitab seegi, kui inimese mõtete valdavaks sisuks on enesetapu viiside valimine ja nende üksikasjalik planeerimine – ta ei näe oma elus midagi muud, mille suhtes oma jõudu ja kontrolli tunnetada.

Enesetapul, nagu ka depressioonil on alati isiklikud tähendused, mille välised asjaolud võivad olla ilmsed, aga sisemistest põhjustest saab aimu peaosalise enesega arutledes. Neil teemadel arutledes võimaldame enesetapust mõtlejal rasked tunded ja lootusetus pisutki käsitletavamaks muuta, neid sümboliseerida. Enesetapust mõlgutava või enesetappu plaanivate inimeste puhul on vajalik mõista, millisest talumatust osast nad eneselt elu võtmisega üritavad oma elust või hinges vabaneda. Mida häirivat nad püüavad endas ära kaotada, hävitades omaenese elu? Mille poole nad enesetapule lootes püüdlevad? Enesetapu sooritanute puhul võime seda vaid oletada, et teha endale talutavamaks toimunu pöördumatus. Abistavate spetsialistide puhul on sellised mõtisklused vajalikud vaimse tervise alaste uurimuste planeerimisel ja raskustes olevate inimeste mõistmisel ning aitamisel oma tööalases tegevuses.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et depressiivsed inimesed ei ole rumalad, saamatud, pahatahtlikud ega laisad vaid hingevalu tõttu vaimselt krambis ning füüsiliselt rohkem või vähem jõuetud. Sellises seisus inimesed vajavad lähikondsetelt ja vaimse tervise spetsialistidelt oma väärikust austavat mõistmist, toetust ning abi. Isegi siis, kui nad enda arvates seda kõige vähem väärivad.

Share on facebook
Share on twitter
Share on linkedin